Algatuseks

Igasugu blogisid lugedes olen korduvalt mõelnud, et äkki teeks ka omale blogi.
Ja siis jään alati mõtlema: aga mida ma sinna kirjutaks? Ainus, mis täiesti meeleheitlikult väljakirjutamist vajab, oleks see pea igaõhtune lause: "ma teen su pildile pai, kui näen, et sa minuga samal ajal arvuti taga oled... lollis lootuses, et äkki sa tunned seda paid".
Keda selline sissekanne huvitab... ? Mitte keda kuraditki!

Praegu olen siiralt väsinud... muidu ma vist midagi sellist üldse kirja ei panekski. Enamasti püüan ma lihtsalt iseendale öelda: sa oled tobu, unusta ta ükskord ometi ära!
Ja otsin talle oma mõtetes sada viga kokku... et mitte igatseda enam.
Aga kui tuleb see tund, mil mõistus ära väsib ja enam korrale kutsuda ei jaksa, siis... siis tekibki see tunne, et ütleks kuskile, kirjutaks kuskile, karjuks kuskile... sest inimesele endale ei saa ma seda kirjutada.

Vahel küsin iseendalt: miks ma ei saa talle endale seda kõike öelda? Ja vastus on alati sama: ma kardan.
Kardan meeleheitlikult, et vastuseks on kas ehmunud vaikus või pahur käratus. Ma ei taha kumbagi, järelikult... Tuleb vist ikka blogi teha. Selline naljakas blogi, kus kõik sissekanded koosnevadki ühest ja samast lausest: "ma teen sulle mõttes pai."

Ja ta sündiski. Eks näis, mis edasi...