Smailidest

Smaile kasutatakse netisuhtluses palju. Arvatakse, et need kompenseerivad sellise suhtluse suure puudujäägi: suhtlejad ei näe üksteise kehakeelt. Arvatakse, et smailid aitavad sõbralikult suhelda.
Mina ei kasuta smaile. Või kui, siis väga harva. Neil juhtudel, kui miski teise ütlemises väga naerma ajab, panen naerva smaili lõppu.
Ma ei pööra tähelepanu ka teiste smailidele.
Miks?
Sest ma ei usu neid. Minu jaoks on need ähmased ja suhtlust segaseks ajavad märgid.
Liiga palju olen näinud, kuidas smailide varjus näkku lüüakse. Öeldakse midagi väga mürgist ja siis pannakse smail lõppu. See on eriti libe ja rafineeritud õelutsemine, mis minu jaoks on peaaegu iiveldamiseni vastik. Olgu kurjade sõnade ütleja siis vähemalt aus ja jätku oma võltsnaeratus endale!
Mulle on öeldud, et kuna ma smaile ei kasuta, ei mõju ma sõbralikult. Võibolla. Võibolla olen ma lihtsalt liiga tõsine inimene, et selliste petlike vahenditega mängida ei taha. Pilduda silmist sädemeid, süda üle ääre keemas ja panna oma sõnadele lõppu smaile, et teised mind heatujuliseks peaksid - see ei ole aus mäng. Ma eelistan selgust.

Pisiasjad

Ma olen muutunud ülitundlikuks nolgiks, kelle silmad tõmbuvad pilukile pisiasjust.
Kui mina küsimuse esitan, ei vastata, kui küsijaks on keegi teine, tuleb vastus nagu lupsti...
Kui keegi millegi pihta robustselt ütleb, kutsutakse ta kiiresti korrale, kui ükskõik kes mind valimatult sõimab, ollakse vait...
Minuga ei räägita, vähemalt mitte selle minuga, kes kõigile teadaolevalt mina on. Selle minu lauseid lihtsalt ignoreeritakse. Kui ei tea, et mina olen, räägitakse küll. Rõõmsalt ja sõbralikult.
Teadaoleva minuga tohib natuke sõber olla ainult salaja. Ja jupikaupa. Minuga suhelda on ohtlik. Ma olen paaria. Sest neli naist on niimoodi määranud.
Valusad pisiasjad

Õhtuse pai asemel

Igatsen sind!
Igatsen sind.
Igatsen sind...

Igakord tuleb see tunne täiesti ootamatult. Põmm ja kukub pähe nagu graniitkivi eikuskilt.

Ma räägin sulle oma tänasest päevast. Kuigi ma tean, et sa seda ei loe. Võibolla keegi loeb. Sina mitte. Aga mis sellest. Ma räägin seda ikkagi sulle.

Täna öösel magasin end lõpuks välja. Ärkasin hilja. Ja tööd oli vähe. Mõnus tööpäev oli. Sellised võiksidki kõik tööpäevad olla. Mitte sellised, kus end õhtul väljaväänatud saunarätina tunned.
Kui koju sõitsin, möödus minust väljumisel noor naine ja teretas. Ma ei tundnud teda, aga ta hakkas ise rääkima. See oli inimene minu eelmisest elust. Ma ei mäletanud tema nime ega nägu, tema mind mäletas. Ta jäi minust bussipeatusse maha. Läksin ja mõtlesin, kas mul peaks piinlik olema, et ma teda ei mäletanud. Tal oli ilmselgelt natuke paha, et oli teretanud inimest, kes teda üldse ei mäletanud. Aga mul ei olnud piinlik. Ainult kummaline tunne oli. Sellest, et mina olen kellegi mälus, kes minu jaoks on olematu olnud.
Me kõik võime olla kellegi mälus, keda me üldse ei mäleta.Või mäletame kedagi, kel meie olemasolust aimugi pole. Elu on selline.

Ja siis, päris õhtul, sattusin ma millegi peale, mis polnud minule määratud. Üks inimene oli teisele kirjutanud: andesta... Mul hakkas väljakannatamatult kurb.
Mõtlesin, mida sa tunneksid, kui ma ütleksin sulle: andesta. Tegelikult olen ma seda ju kunagi öelnud. Vist korduvalt. Noil puhkudel, kui emotsioon on üle mõistuse sõitnud ja tagantjärel olen taibanud, kui rumalalt ja ülekohtuselt ma käitusin. Olen neil kordadel tahtnud sada korda karjuda: palun andesta! Palun anna andeks, mu sõnad ei olnud tõsi!
Aga alati tajusin ma, et sa ei andesta... Et see kõik jääb sinusse kibedusena tallele. Ja ma ei saa midagi olematuks teha. Sõnu ei saa tagasi võtta. Võibolla peaksime me kõik elu otsani vaikima, et mitte kõige kallimatele haiget teha.
Ja ma mõtlesin, kas kunagi tuleb see päev, kui sina minule ütled: andesta! Sest ka sina pole mind säästnud. Või õieti... oled säästa püüdnud, mõistmata, et just see on kõige rohkem haiget teinud. Saan ma sind selles süüdistada? Ei. Kuid valu ei ole sellest väiksem. Ja sa ei ütle iialgi: andesta!
Siiski... kunagi ütlesid sa: ma olen sulle tuhanded vabandused võlgu. Ja selle ainsa lause eest oleksin su ette laotanud kogu maailma varandused... kui see vaid minu võimuses oleks olnud.
Vaevalt sa seda teist korda enam kunagi ütled...

Ma igatsen sind.
Ma tahan vaadata su silmadesse ja kuulata lugusid, mida sa jutustasid oma lapsepõlvest, unistustest, argipäevist, kaugetest maadest, mida sa kunagi näinud ei olnud, raamatutest, muusikast...
Ma igatsen sind!

Ma tahaksin, et võiksin sulle kinkida reisi Lihavõttesaarele. Nõnda kinkida, et sa ei teaks, kust see võimalus su juurde tuli.

Sosin öös

Sa tõotasid, et ei tee mulle haiget.
Ma uskusin ja usaldasin...
Sa lõid kõvemini kui keegi teine
eales seda teha on jaksanud.

Töö teeb melanhoolikust inimese.

Kaks õhtut nostalgiat ja igatsust... istusin kaminaruumis ja mäletasin iga sõna, iga puudutust, iga lõhna, häälekõla... Und ei tulnud, raamatu lugemine ei aidanud.
Täna ladusin terve päeva puid. Füüsiline tegevus värskes õhus on tervislik. Ehk magan täna nagu vastsündinu, väsinud, rõõmus ja päevaga rahul.
Kunagi matsin enda üleni töödesse-tegemistesse, et igast küljest ründavaid mõtteid endast eemal hoida. Aga see oli ajutine põgenemine. Niipea kui hingetõmbepaus tekkis, olid mõtted nagu suured lärmakad loomad jälle platsis. Ja emotsioonid... Kui suudaks sedasi mõtteid veeretada, et need emotsioone ei tekitaks...
Või kui jaksaks töötada vahetpidamata, söömata, puhkamata.. Nõnda, et lõpuks kukud jalapealt. Ehk siis saaksin uuesti lõpuni inimeseks. Selleks, kes ma kunagi olin. Sellal kui ma polnud veel netti avastanud. Ja inimesi selle sees.

Andestamatus

Ma olen alati arvanud, et ma ei ole pika viha pidaja. Ma olen alati tundnud, et niipea kui teist poolt mõista suudan, andestan igasuguseid möödarääkimisi ja vääritimõistmisi kuidagi iseenesest. Ma olen seda pidanud väärt omaduseks. Sest vihaga elamine on ju neetult kurnav ja milleks end siis kulutada. Elu kulutab niigi.

Aga täna hommikul avastasin jahmunult, et vahepeal on minu ellu tekkinud... andestamatus.
Mõtlesin päris pikalt, millest see küll tuleb, et ühe inimese mõtteid lugedes taban end soovilt see inimene maha tappa. Ometi ütleb ta ju õigeid asju ja häid sõnu - miks ma siis end selle peale vihasena tunnen?
Siis taipasin: üle mitme aasta pole ma suutnud talle andestada. Seda, et ta keeras minu vastu üles mu sõbra ja mõttekaaslase, kes mind alati toetanud oli, keda ma usaldasin ja armastasin... Võibolla ei teinud ta seda teadlikult, võibolla juhtus see isegi täiesti kogemata... kuid see ei muuda fakti, et ta tegi seda! See ei muuda olematuks kõike seda, mis järgnes.
Ma võiksin ju vihane olla hoopis oma lihtsameelse sõbra peale, kes midagi enamat mõtlemata kõike uskus. Aga miskipärast ma ei ole. Vist sellepärast, et tean: ka minul endal on komme inimesi sõnast uskuda ja usaldada. Aga kõiki inimesi ei saa ei uskuda ega usaldada. Ja ei peagi, see veel puuduks!

Ega ma peagi vägisi midagi andestada püüdma. Aga nüüd ma vähemalt tean, mis tont minus igakord sellistel puhkudel liigahtab ja kust see tont pärit on. Teadmine maksab ka midagi.

Igatsuslaks...

... selgest taevast ja keset päist päeva!
Kas ma hakkan lolliks minema?
Seni on see tõbi mind ainult hommikul enne lõplikku virgumist ja õhtul enne magamaminekut tabanud.