Monday, September 24, 2007

Andestamatus

Ma olen alati arvanud, et ma ei ole pika viha pidaja. Ma olen alati tundnud, et niipea kui teist poolt mõista suudan, andestan igasuguseid möödarääkimisi ja vääritimõistmisi kuidagi iseenesest. Ma olen seda pidanud väärt omaduseks. Sest vihaga elamine on ju neetult kurnav ja milleks end siis kulutada. Elu kulutab niigi.

Aga täna hommikul avastasin jahmunult, et vahepeal on minu ellu tekkinud... andestamatus.
Mõtlesin päris pikalt, millest see küll tuleb, et ühe inimese mõtteid lugedes taban end soovilt see inimene maha tappa. Ometi ütleb ta ju õigeid asju ja häid sõnu - miks ma siis end selle peale vihasena tunnen?
Siis taipasin: üle mitme aasta pole ma suutnud talle andestada. Seda, et ta keeras minu vastu üles mu sõbra ja mõttekaaslase, kes mind alati toetanud oli, keda ma usaldasin ja armastasin... Võibolla ei teinud ta seda teadlikult, võibolla juhtus see isegi täiesti kogemata... kuid see ei muuda fakti, et ta tegi seda! See ei muuda olematuks kõike seda, mis järgnes.
Ma võiksin ju vihane olla hoopis oma lihtsameelse sõbra peale, kes midagi enamat mõtlemata kõike uskus. Aga miskipärast ma ei ole. Vist sellepärast, et tean: ka minul endal on komme inimesi sõnast uskuda ja usaldada. Aga kõiki inimesi ei saa ei uskuda ega usaldada. Ja ei peagi, see veel puuduks!

Ega ma peagi vägisi midagi andestada püüdma. Aga nüüd ma vähemalt tean, mis tont minus igakord sellistel puhkudel liigahtab ja kust see tont pärit on. Teadmine maksab ka midagi.

No comments: