Saturday, October 27, 2007

Friday, October 26, 2007

Monday, October 22, 2007

Monday, October 15, 2007

Sunday, October 14, 2007

Wednesday, October 10, 2007

Pime palgamõrvar

Lõpetasin just selle pealkirjaga raamatu. Hea raamat. Kogu elu kaante vahel - tunded, mõtted, vaated, lõhnad, puudutused... armastus ja reetmine, rahaahnus ja ambitsioonid, uskumused, lihtsus ja ülespuhutus...
Lihtne on end tegelastega samastada. Ennast ja teisi.
Ja sind...

Kord olin ma Laura - sama naiivne, sõna usaldav, vääritimõistetud ja ometi salaja imetletud, omas mõttemullis, teiste arvamustest vähehooliv, kuid paratamatult sõltuv... inimene on kord juba sotsiaalne olend ja elab teiste inimeste hulgas.
Siis olin ma hoopis Iris - oskamatu maailma kavaluse ees. Sisimas mässumeelne ja ometi nõutusest allaheitlik.
Mu ümber on paar Winifred'i, keda ma algul läbi näha ei osanud. Säravad libekeelsed võrgukudujad. Siirad sõbrad kuni... kuni tunned nuga seljas tolknevat. Ja siis on juba hilja. Sa oled saak!
Mu ümber on Winifred'ide kootud võrk. Ma ei oska seda lõhki käristada. Neid usutakse. Vähesed julgevad kahelda kõiges selles, mida nad välja on paisanud. Ainus viis end kaitsta, on sellest mööda loovida. Kuid nõnda loovin ma paratamatult mööda ka sellest, mida vajan... See on hind. Ja keegi pole minult küsinud, kas ma tahan seda maksta. Või kas ma tahan seda, mille eest maksan. Mul pole palju valikuid.

Sina... esiti tundus mulle, et sa oled Alex Thomas... vähemalt nägin ma sind kunagi sellisena. Ma tahaksin siiani sind sellisena näha. Aga ajuti näen ma sind hoopis Richardina. Pole parata, neid jooni sinus on paganama palju. Rohkem kui ma näha tahaksin. Just see on see, mis mind eemal hoiab. Vaikselt ja valvsalt. Mõjutatavus ja omakasu heategude varjus - võibolla teeme me seda kõik. Kes vähemal, kes rohkemal määral. Kuni sellest ei saa alatust, kuni ei müüda maha neid, keda armastatakse ja keegi ei saa viga, pole selles midagi halba. Tegu loeb.
Aga võibolla see ongi hea, et ma sinust nende richardlike joonte pärast nüüd eemale hoida oskan. Võibolla lõpetaksin ma muidu samamoodi, kui raamatu peategelane. Intriigidesse mässitult, pagenult, mahajäetult, kibestunud üksinduses, kaaslaseks vaid paar lihtsat, kuid truud sõpra. Üksinduses, kus ainult kõige endast välja kirjutamine lohtu pakub ja unustamist õpetab. Vähemalt sellest suudan ma end hoida. Seni kuni end eemal hoida oskan. Kuni ei tule jälle soovi näppe tulle pista ja end kõige selle eest kaitsma hakata. Kuis saaksin ma end üldse kaitsta, kui sellega kaasneks sinu paljastamine? Miks on mulle oluline, et richard sinus meie maailmale nähtavaks ei saaks? Kardan, et mind ei usutaks? Ei, mitte see. Küllap uskujaidki leiduks. Alati leidub.
Või siis seetõttu, et kardan sinu viha? Piisake ehk sedagi, kuid see on siiski pisiasi.
Ehk siis seetõttu, et armastan sind ja tahan, et maailm sind sellisena näeks, nagu mina raamatus Alex Thomasit nägin? See on ju nii ilus! Illusioon sirgjoonelisest, ausast ja ustavast mehest. Ma tahan, et maailm sind sellisena armastaks. Jah, seda ka.
Aga on veel midagi.
Olgem ikka enda vastu ausad, eksju: ma ei taha iseenda usku, lootust ja armastust purustada. Iseenda illusiooni sinust. Kui see ka kõigub, siis tean sellest kõikumisest ainult mina. Aga mina armastan sind kõigele vaatamata niigi.
Me kõik oleme vist mõningal määral pimedad palgamõrvarid. Või vähemalt natuke seda ja natuke teist. Ainult et sageli ei tea me, kes meid tegelikult palganud on. Ja kas ta meile meie palga ka kord kätte mõõdab või saame me kõik petta.
Me käime nagu paarisrakend.
Teineteisest sõltumata, sekund vahet, minut vahet, kolm minutit vahet...
Ma ei oska oma tundeid enam sõnastada.
Igatsus
Armastus
Usaldamatus ja hirm
Lootus ja lootusetus läbisegi
Valu, mis aegajalt ikka veel tuksatab

Kas me käime kogu elu paarisrakendina?
Suhtleme areldi ja piire kombates, puudutades ja kiiresti tagasi tõmbudes, piieldes teineteist arupidavalt, küsides endalt, mis see kõik kokku oli? Vale? Õige? Juhuslik kokkupõrge, millest sündis sädemeid ja tulekahi? Millest sündis jäävat ja kergestipurunevat...
Ikka veel kahetsen ma, et ei mõistnud neid väikesi lepituskingitusi ja armsaid lahkumissuudlusi sõnumeiks pidada. Puudutused on sõnadest siiramad. Siis ei teadnud ma seda. Sõnad tundusid liiga tähtsad.
Tolm vaid. Kõdu...
Mida muud ma siiagi praegu ritta sean kui sõnaprügi. Kusagile tuleb üleajav taak ju kallata. Peaasi, et mitte kaaskodanike kaela. Keegi pole teise sõnaprügi millegagi ära teeninud.

Nõnda me käime paarisrakendina. Igakord, kui sind näen, tuksatab elu mu tardunud meelis.
Aga sina? Oled unustanud kõik? Sel polnud tähtsust? Üks ajutine meeltesegadus teiste omasuguste seas, mis ei vääri meenutamist?

Tuesday, October 9, 2007

Viis päeva

Me ei ole viis päeva ühtegi sõna vahetanud.
Midagi ei ole halvasti, midagi ei ole juhtunud... ja sellele vaatamata on mul tahtmine nutta.
Viis päeva võib vahel olla terve igavik.

Friday, October 5, 2007

Pluusi hukk

Tänahommikusi vandesõnu ei hakka ma siia kribama, aga neid sündis mitu ja nad olid parajalt rammusad ja mahlased.
Üks mu ilusamaid ihukatteid tuleb nüüd prügikasti visata.
Olin ära joonud oma hommikukohvi ja söönud kaks grillvõileiba kui tuli aeg minema hakata. Hommikumantel ihult maha ja riided selga...
Pluus oli öö jooksul voodiotsalt maha libisenud ja... põranda külge kinni kasvanud. Imestasin, tõmbasin kõvemini - ei midagi, mis kinni see kinni. Püüdsin otsida mõnd väljaturritavat naelaotsa või muud pahategijat, mille taha riie takerduda võiks. Ei midagi. Ja ometi hoidis põrand mu pluusist kindlalt kinni ega lasknud teda lahti, kas palu, nuta või vannu.
Kuni avastasin maast pluusiserva alt imetillukese superatakituubi, kork pealt ära.
Kelle sõrmist see sinna poetus, mind ei huvitanud, mul oli kiire. Kähku kurjade sõnade saatel peadpidi kappi, asendushilp selga ja uksest välja!
Minust see pluus väikse kirju vaibana sinna põrandale jäigi. Vist tuleb ta õhtul põranda küljest lahti lõigata. Jaloodetavasti on kurjad sõnad kapist välja lipsanud, ma ei tahaks neid õhtul seal kohata. Pealegi ajab see kõik mind praegu juba naerma.

Aitäh, Morgie!

Sinu blogi lugedes sain täna ühe olulise tõe võrra targemaks.
Tahaksin olla su sõber.

Wednesday, October 3, 2007

Teravnurkade kiuste

Mõtlen, kas olen praeguseks kõikide su nurkade vastu end siniseks jõudnud peksta või on kuskil veel varjul mõni väike vistrik, mida ma silmanud ei ole ja mis mind oma ootamatu ilmumisega endast välja ajada võiks?
Olen kohtunud su varjudega su hingesoppides, näinud sind tegemas tehteid, mida ma heaks kiita ei oska, kogenud su nõrkusi, mida sa isegi parema meelega näha ega tunda ei tahaks, kuid mis sellele vaatamata olematuks ei muutu.
Sa oled avanenud minu ees kogu oma spektrit välgutades.
Kummalisel kombel ei muuda see midagi. Selle kõige valgel ei tuhmistu su omadused, mis imetlust väärivad.
Ja ma armastan sind kõigi su vigadega tükkis, olgu nad siis nii väljakannatamatud kui tahes.

Eks taha ma ju iseennastki aegajalt uskuma panna, et just mina olen see tiibadega taevaingel, kellest paremat inimest pole maamunal olemaski. Ja katsugu keegi mulle öelda, et ma olen kangekaelne, kärsitu ja impulsiivne, ülearu tundlik ja ülearu emotsionaalne. Esimese asjana tahaks selle ütleja suu kinni toppida ja ta kõige pimedamasse nurka lükata. Sest mina ju võiksin ometi ideaalne olla, olgu nende teistega siis kuidas on. Neil puhkudel kulub väike eneseiroonia marjaks ära. Kasvõi selleks, et jaksata enda ümber armastada kõiki neid vigadega inimesi, jaksata andestada neile, kes kogemata varvastele on astunud või pimesi mulle otsa tormanud, neile, kes kogemata püsti aidata tahtes käe asemel jalast haaravad, neile, kes...

... ah, mis ma lobisen.
Kõike saab ühe lausega öelda: ma armastan sind kõigi su torkivate teravnurkade kiuste, seega tänane moositilk, mida sa lusikaotsaga ulatada püüdsid, oli ülearune.

Tuesday, October 2, 2007

Paideta

Sa oled nüüd paar korda õhtupaist ilma jäänud.
Mitte seepärast, et ma sind vähem armastaksin. Pigem seepärast, et juurdlesin, kumb sa oled - kas too kahel toolil istuv sarmikas, silmakirjalik argpüks, kes ainult salamahti toetav julgeb olla ja esimesel võimalusel usaldust reedab või too kergeusklik ja mõjutatav auspoiss, keda on kerge tööriistana kasutada.
Ma ei tea seda. Mu sümpaatia kaldub viimase poole, seepärast tahan ikka veel uskuda, et sa kuulud nende sekka. Puudutus on enne sõna, seepärast usun selle siirusse.
Küllap need paid ka kord jälle tulevad. Siis kui sinikas ära paraneb. Enamasti paraneb see ju kärmesti.

Lunastaja sündroom

Mitte väga ammu öeldi mulle, et mul olla ohtlik lunastaja sündroom.
Ma ei saanud aru, sest ma ei teadnud, mis see on.
Paar päeva tagasi Margaret Atwoodi "Pimedat palgamõrvrit" lugedes hakkasin aru saama.
Ühe peategelase kohta öeldi seal sedasama. Selle tegelase sümpaatia kuulus alati õnnetutele, hüljatutele ja kiusatutele. Kuid see omadus ei meeldinud ta kaaskodanikele, nad ei saanud temast aru ja pidasid veidrikuks või arvasid ta koguni kurjategijaks, kuna ta lävis kahtlaste tegelastega. Kahtlane - see tähendab et ohtlik!
Tajusin seda raamatut lugedes tolle tegelasega määratut hingesugulust. Ja siis taipasin: lunastaja sündroom - see ongi see, kui astud välja nende kaitseks, kellele tehakse liiga ja kes alati alla jäävad.
Raamatutegelane raamatutegelaseks, kuid ma küsisin endalt, miks mina seda teen. Kas see on mu lastekodupärandus? Need, kelle keskel ma elasin, olid hüljatud ja õnnetud lapsed (kuigi ma ei mäleta, et ma iseennast õnnetuna oleksin tundnud, ma olin rahutu kuid rõõmsameelne laps, alati esinemas, alati autahvlil). Kuid ma valetaksin, kui ütleksin, et lastekodus ei olnud vägivalda. Seda oli seal palju ja alati vägivallatseti nõrgemate kallal. Miskitpidi on need hüljatud ja liiga sageli kiusatud lapsed ikka veel minu perekond, kelle eest tuleb seista, keda tuleb kaitsta ja lohutada. Ja ma teen seda sageli liiga mõtlematult, pannes nii mõnigi kord seeläbi iseenda löögi alla. Eelkõige nende löögi alla, kes on veendumusel, et ellu peavadki jääma ainult tugevad, seega nõrgad on põlgusväärsed ega vaja kaitset. Need on mustvalged inimesed, kelle elukreedo näib olevat: kui sa ei ole minu poolt, siis oled sa minu vastu. Kõiges. Elu lõpuni.
Nende järel pöörduvad peagi ära nood pehme loomuga inimesed, kes tahaksid suhelda, kuid ei julge - äkki kaotavad nad seeläbi kaaslaste heatahtlikkuse ja poolehoiu. Need on arglikud kahenäolised inimesed, kes nelja silma all on sõbralikud, kuid avalike pilkude ees hoiavad targu eemale - oma nahk on kõige kallim. Need on inimesed, keda ei tohi usaldada. Nad ei ründa kunagi, kuid on alati valmis reetma.
Seejärel pöörduvad ära need julged, sirgjoonelised, kuid pisut naiivsed inimesed, kes näevad ainult seda, mis paistab ja usuvad kõike, mida neile öeldakse. Iseenda teadmata on nad parimad löögirusikad, tehes niiditõmbajate eest ära musta töö. Nad ei ole pahatahtlikud, kuid teevad kõige rohkem kurja.
Kes siis jäävad? Jäävad need, kes on iga inimese elu tõeline väärtus: julged, targad, õiglased ja väärikad. Õnneks on maailmas ka selliseid!
Aga tulgem tagasi lunastaja sündroomi juurde - kas see on ikka tõesti ohtlik? Raamatus tegi too tegelane enesetapu. Ju see ongi siis eluohtlik.
Kuid järele mõeldes - ei ole!
See on ohtlik ainult seni, kuni sa ei ole tundma õppinud inimeste tegelikku palet. Või õigemini... tõde, et iga inimese hea ja südamliku näo varjus peidab end see teine, tume ja luurav koletis. Tegelikud on need ju mõlemad.
Kuni selle tarkuse saabumiseni võib lunastaja sündroomiga inimene tõesti määratult haiget saada. Kui see teda ei tapa, on ta elu ühe olulise väärtuse juurde saanud: märka ja hoia neid, kes julgevad su kõrvale jääda ka siis, kui kogu maailm su peale oma räpasest kõrgusest sülitab. Neid on vähe, kuid seda väärtuslikumad nad on ja seda enam tasub nende olemasolust rõõmu tunda.

Sa oled varas!

Üks väike tüdruk ütles teisele: sa oled varas, sa varastasid märkmiku.
Tüdruk läks pisarsilmil koju. Ta polnud midagi varastanud. Kodus küsis ema, mis juhtus, et tütar nutab. Tüdruk ütles ka emale: ma ei ole varas, ma ei ole midagi varastanud.
Ema läks teise ema käest küsima, mis juhtus ja mida tema tütar varastas.
Selgus, et valla netilehel oli tema tütre pilt ning juures jutt sellest, kuidas ta tütar varastas poest.
Ema läks poest küsima, kas on tõendeid, et tema tütar on varastanud. Otsiti välja turvakaamera salvestus. Lindilt oli näha, kuidas tüdruk võttis riiulilt ümbrikupaki, vaatas seda ja... sel kohal oli turvakaamera salvestuses kahesekundiline auk. Kuskilt ei paistnud, et tüdruk oleks selle ümbrikupaki endale võtnud.
Õnneks oli poe juhataja mõislik inimene, vabandas vanemate ja lapse ees, kirjutas vabanduse ka valla netilehele, läks kooli, rääkis lastega, viis neile nänni... Ainult et...
... valla netilehekülge oli külastanud juba 300 inimest. Nemad peavad seda tüdrukut endiselt vargaks!

Nii ongi.
Ka mina olen samasugune varas, kellele sõber ütleb: sa oled ju varas, tema ja tema ütlesid ja kõik teavad... mis sa ise ei teagi vä?
Siis tuleb keegi, kes ütleb: kuulge tegelikult oli see eksitus, ta ei ole varas. Aga 300 inimest, kes informeeritud said, ei kuule enam seda vabandust, nende silmis ma olen endiselt varas.