Õhtuse pai asemel

Igatsen sind!
Igatsen sind.
Igatsen sind...

Igakord tuleb see tunne täiesti ootamatult. Põmm ja kukub pähe nagu graniitkivi eikuskilt.

Ma räägin sulle oma tänasest päevast. Kuigi ma tean, et sa seda ei loe. Võibolla keegi loeb. Sina mitte. Aga mis sellest. Ma räägin seda ikkagi sulle.

Täna öösel magasin end lõpuks välja. Ärkasin hilja. Ja tööd oli vähe. Mõnus tööpäev oli. Sellised võiksidki kõik tööpäevad olla. Mitte sellised, kus end õhtul väljaväänatud saunarätina tunned.
Kui koju sõitsin, möödus minust väljumisel noor naine ja teretas. Ma ei tundnud teda, aga ta hakkas ise rääkima. See oli inimene minu eelmisest elust. Ma ei mäletanud tema nime ega nägu, tema mind mäletas. Ta jäi minust bussipeatusse maha. Läksin ja mõtlesin, kas mul peaks piinlik olema, et ma teda ei mäletanud. Tal oli ilmselgelt natuke paha, et oli teretanud inimest, kes teda üldse ei mäletanud. Aga mul ei olnud piinlik. Ainult kummaline tunne oli. Sellest, et mina olen kellegi mälus, kes minu jaoks on olematu olnud.
Me kõik võime olla kellegi mälus, keda me üldse ei mäleta.Või mäletame kedagi, kel meie olemasolust aimugi pole. Elu on selline.

Ja siis, päris õhtul, sattusin ma millegi peale, mis polnud minule määratud. Üks inimene oli teisele kirjutanud: andesta... Mul hakkas väljakannatamatult kurb.
Mõtlesin, mida sa tunneksid, kui ma ütleksin sulle: andesta. Tegelikult olen ma seda ju kunagi öelnud. Vist korduvalt. Noil puhkudel, kui emotsioon on üle mõistuse sõitnud ja tagantjärel olen taibanud, kui rumalalt ja ülekohtuselt ma käitusin. Olen neil kordadel tahtnud sada korda karjuda: palun andesta! Palun anna andeks, mu sõnad ei olnud tõsi!
Aga alati tajusin ma, et sa ei andesta... Et see kõik jääb sinusse kibedusena tallele. Ja ma ei saa midagi olematuks teha. Sõnu ei saa tagasi võtta. Võibolla peaksime me kõik elu otsani vaikima, et mitte kõige kallimatele haiget teha.
Ja ma mõtlesin, kas kunagi tuleb see päev, kui sina minule ütled: andesta! Sest ka sina pole mind säästnud. Või õieti... oled säästa püüdnud, mõistmata, et just see on kõige rohkem haiget teinud. Saan ma sind selles süüdistada? Ei. Kuid valu ei ole sellest väiksem. Ja sa ei ütle iialgi: andesta!
Siiski... kunagi ütlesid sa: ma olen sulle tuhanded vabandused võlgu. Ja selle ainsa lause eest oleksin su ette laotanud kogu maailma varandused... kui see vaid minu võimuses oleks olnud.
Vaevalt sa seda teist korda enam kunagi ütled...

Ma igatsen sind.
Ma tahan vaadata su silmadesse ja kuulata lugusid, mida sa jutustasid oma lapsepõlvest, unistustest, argipäevist, kaugetest maadest, mida sa kunagi näinud ei olnud, raamatutest, muusikast...
Ma igatsen sind!

Ma tahaksin, et võiksin sulle kinkida reisi Lihavõttesaarele. Nõnda kinkida, et sa ei teaks, kust see võimalus su juurde tuli.