Smailidest

Smaile kasutatakse netisuhtluses palju. Arvatakse, et need kompenseerivad sellise suhtluse suure puudujäägi: suhtlejad ei näe üksteise kehakeelt. Arvatakse, et smailid aitavad sõbralikult suhelda.
Mina ei kasuta smaile. Või kui, siis väga harva. Neil juhtudel, kui miski teise ütlemises väga naerma ajab, panen naerva smaili lõppu.
Ma ei pööra tähelepanu ka teiste smailidele.
Miks?
Sest ma ei usu neid. Minu jaoks on need ähmased ja suhtlust segaseks ajavad märgid.
Liiga palju olen näinud, kuidas smailide varjus näkku lüüakse. Öeldakse midagi väga mürgist ja siis pannakse smail lõppu. See on eriti libe ja rafineeritud õelutsemine, mis minu jaoks on peaaegu iiveldamiseni vastik. Olgu kurjade sõnade ütleja siis vähemalt aus ja jätku oma võltsnaeratus endale!
Mulle on öeldud, et kuna ma smaile ei kasuta, ei mõju ma sõbralikult. Võibolla. Võibolla olen ma lihtsalt liiga tõsine inimene, et selliste petlike vahenditega mängida ei taha. Pilduda silmist sädemeid, süda üle ääre keemas ja panna oma sõnadele lõppu smaile, et teised mind heatujuliseks peaksid - see ei ole aus mäng. Ma eelistan selgust.

Pisiasjad

Ma olen muutunud ülitundlikuks nolgiks, kelle silmad tõmbuvad pilukile pisiasjust.
Kui mina küsimuse esitan, ei vastata, kui küsijaks on keegi teine, tuleb vastus nagu lupsti...
Kui keegi millegi pihta robustselt ütleb, kutsutakse ta kiiresti korrale, kui ükskõik kes mind valimatult sõimab, ollakse vait...
Minuga ei räägita, vähemalt mitte selle minuga, kes kõigile teadaolevalt mina on. Selle minu lauseid lihtsalt ignoreeritakse. Kui ei tea, et mina olen, räägitakse küll. Rõõmsalt ja sõbralikult.
Teadaoleva minuga tohib natuke sõber olla ainult salaja. Ja jupikaupa. Minuga suhelda on ohtlik. Ma olen paaria. Sest neli naist on niimoodi määranud.
Valusad pisiasjad

Õhtuse pai asemel

Igatsen sind!
Igatsen sind.
Igatsen sind...

Igakord tuleb see tunne täiesti ootamatult. Põmm ja kukub pähe nagu graniitkivi eikuskilt.

Ma räägin sulle oma tänasest päevast. Kuigi ma tean, et sa seda ei loe. Võibolla keegi loeb. Sina mitte. Aga mis sellest. Ma räägin seda ikkagi sulle.

Täna öösel magasin end lõpuks välja. Ärkasin hilja. Ja tööd oli vähe. Mõnus tööpäev oli. Sellised võiksidki kõik tööpäevad olla. Mitte sellised, kus end õhtul väljaväänatud saunarätina tunned.
Kui koju sõitsin, möödus minust väljumisel noor naine ja teretas. Ma ei tundnud teda, aga ta hakkas ise rääkima. See oli inimene minu eelmisest elust. Ma ei mäletanud tema nime ega nägu, tema mind mäletas. Ta jäi minust bussipeatusse maha. Läksin ja mõtlesin, kas mul peaks piinlik olema, et ma teda ei mäletanud. Tal oli ilmselgelt natuke paha, et oli teretanud inimest, kes teda üldse ei mäletanud. Aga mul ei olnud piinlik. Ainult kummaline tunne oli. Sellest, et mina olen kellegi mälus, kes minu jaoks on olematu olnud.
Me kõik võime olla kellegi mälus, keda me üldse ei mäleta.Või mäletame kedagi, kel meie olemasolust aimugi pole. Elu on selline.

Ja siis, päris õhtul, sattusin ma millegi peale, mis polnud minule määratud. Üks inimene oli teisele kirjutanud: andesta... Mul hakkas väljakannatamatult kurb.
Mõtlesin, mida sa tunneksid, kui ma ütleksin sulle: andesta. Tegelikult olen ma seda ju kunagi öelnud. Vist korduvalt. Noil puhkudel, kui emotsioon on üle mõistuse sõitnud ja tagantjärel olen taibanud, kui rumalalt ja ülekohtuselt ma käitusin. Olen neil kordadel tahtnud sada korda karjuda: palun andesta! Palun anna andeks, mu sõnad ei olnud tõsi!
Aga alati tajusin ma, et sa ei andesta... Et see kõik jääb sinusse kibedusena tallele. Ja ma ei saa midagi olematuks teha. Sõnu ei saa tagasi võtta. Võibolla peaksime me kõik elu otsani vaikima, et mitte kõige kallimatele haiget teha.
Ja ma mõtlesin, kas kunagi tuleb see päev, kui sina minule ütled: andesta! Sest ka sina pole mind säästnud. Või õieti... oled säästa püüdnud, mõistmata, et just see on kõige rohkem haiget teinud. Saan ma sind selles süüdistada? Ei. Kuid valu ei ole sellest väiksem. Ja sa ei ütle iialgi: andesta!
Siiski... kunagi ütlesid sa: ma olen sulle tuhanded vabandused võlgu. Ja selle ainsa lause eest oleksin su ette laotanud kogu maailma varandused... kui see vaid minu võimuses oleks olnud.
Vaevalt sa seda teist korda enam kunagi ütled...

Ma igatsen sind.
Ma tahan vaadata su silmadesse ja kuulata lugusid, mida sa jutustasid oma lapsepõlvest, unistustest, argipäevist, kaugetest maadest, mida sa kunagi näinud ei olnud, raamatutest, muusikast...
Ma igatsen sind!

Ma tahaksin, et võiksin sulle kinkida reisi Lihavõttesaarele. Nõnda kinkida, et sa ei teaks, kust see võimalus su juurde tuli.

Sosin öös

Sa tõotasid, et ei tee mulle haiget.
Ma uskusin ja usaldasin...
Sa lõid kõvemini kui keegi teine
eales seda teha on jaksanud.

Töö teeb melanhoolikust inimese.

Kaks õhtut nostalgiat ja igatsust... istusin kaminaruumis ja mäletasin iga sõna, iga puudutust, iga lõhna, häälekõla... Und ei tulnud, raamatu lugemine ei aidanud.
Täna ladusin terve päeva puid. Füüsiline tegevus värskes õhus on tervislik. Ehk magan täna nagu vastsündinu, väsinud, rõõmus ja päevaga rahul.
Kunagi matsin enda üleni töödesse-tegemistesse, et igast küljest ründavaid mõtteid endast eemal hoida. Aga see oli ajutine põgenemine. Niipea kui hingetõmbepaus tekkis, olid mõtted nagu suured lärmakad loomad jälle platsis. Ja emotsioonid... Kui suudaks sedasi mõtteid veeretada, et need emotsioone ei tekitaks...
Või kui jaksaks töötada vahetpidamata, söömata, puhkamata.. Nõnda, et lõpuks kukud jalapealt. Ehk siis saaksin uuesti lõpuni inimeseks. Selleks, kes ma kunagi olin. Sellal kui ma polnud veel netti avastanud. Ja inimesi selle sees.

Andestamatus

Ma olen alati arvanud, et ma ei ole pika viha pidaja. Ma olen alati tundnud, et niipea kui teist poolt mõista suudan, andestan igasuguseid möödarääkimisi ja vääritimõistmisi kuidagi iseenesest. Ma olen seda pidanud väärt omaduseks. Sest vihaga elamine on ju neetult kurnav ja milleks end siis kulutada. Elu kulutab niigi.

Aga täna hommikul avastasin jahmunult, et vahepeal on minu ellu tekkinud... andestamatus.
Mõtlesin päris pikalt, millest see küll tuleb, et ühe inimese mõtteid lugedes taban end soovilt see inimene maha tappa. Ometi ütleb ta ju õigeid asju ja häid sõnu - miks ma siis end selle peale vihasena tunnen?
Siis taipasin: üle mitme aasta pole ma suutnud talle andestada. Seda, et ta keeras minu vastu üles mu sõbra ja mõttekaaslase, kes mind alati toetanud oli, keda ma usaldasin ja armastasin... Võibolla ei teinud ta seda teadlikult, võibolla juhtus see isegi täiesti kogemata... kuid see ei muuda fakti, et ta tegi seda! See ei muuda olematuks kõike seda, mis järgnes.
Ma võiksin ju vihane olla hoopis oma lihtsameelse sõbra peale, kes midagi enamat mõtlemata kõike uskus. Aga miskipärast ma ei ole. Vist sellepärast, et tean: ka minul endal on komme inimesi sõnast uskuda ja usaldada. Aga kõiki inimesi ei saa ei uskuda ega usaldada. Ja ei peagi, see veel puuduks!

Ega ma peagi vägisi midagi andestada püüdma. Aga nüüd ma vähemalt tean, mis tont minus igakord sellistel puhkudel liigahtab ja kust see tont pärit on. Teadmine maksab ka midagi.

Igatsuslaks...

... selgest taevast ja keset päist päeva!
Kas ma hakkan lolliks minema?
Seni on see tõbi mind ainult hommikul enne lõplikku virgumist ja õhtul enne magamaminekut tabanud.

Meeltesegaduseõhtu

Ma ei tea, mis eile õhtul juhtus.
Hirmu, raevu, usaldamatusepuhang... Sajad vastuseta küsimused õhus.

Kas sina, armas, oled kõige selle taga, mis on toimunud ja toimub?
Ma ei taha seda uskuda, kuid... kõik niidid viivad sinuni, tahan ma seda siis või mitte. Ma ei saa selle fakti ees enam silmi sulgeda. Ja taas küsin endalt: kes sa tegelikult oled? Armas särgini siiras poiss, kes aegajalt mõtlematusi ütleb, nägemata tagajärgi? Või südametu mängur, kelle mängureeglid minule hämaraks on jäänud?
Miks muutuvad kõik inimesed, kes sinuga suhtlevad, minu vastu okkaliseks? Pealtnäha igasuguse põhjuseta. Ainus neid inimesi ühendav lüli oled sina!
Aga... miks???
Ma tean, et sellele küsimusele ma kunagi vastust ei saa.

***

Kui ma lõpuks vastu hommikut rahutusse unne vajusin, nägin mingit katastroofunenägu.
Me sõitsime trammiga. Tramm sõitis huvitavat teed pidi, aknast paistis meri. Ja väljas oli lumetuisk. Trammijuht oli vana habemik mees. Ostsin talt pileti ja andsin saja-kroonise. Vastu sain peale pileti kaks münti eurosid ning rootsi ja taani kroone. Imestasin, kuid ei läinud üle küsima, miks sellised rahad. Ja enne kui tramm nõksatades peatusest välja sõitis, kukkusid mündid maha ning veeresid trammiuksest välja. Ma ei läinud neile järele - milleks.
Sõitsime kolmekesi: mina, mu poeg ja mu sõber. Kuid olime kõik üksteisest kaugel - mina seisin päris ees, juhikabiini taga, sõber istus kuskil keskel ja poeg päris tagaotsas.
Kusagil peatuses oli midagi trammi rataste alla jäänud, juht ronis välja, et
kontrollida, mis seal on. Korraga hakkas tramm veerema, üha kiiremini ja kiiremini. Nägin, kuidas vana habemik juht jooksma hakkas, et liikumise pealt kabiini hüpata, kuid tramm kogus hoogu ja juht ei jõudnud enam järele. Ja siis käänakul sõitsime rööbastelt maha, esiots läks kummuli, tramm väändus keskelt. Olin esimene, kes lahtisest esiuksest välja ronis. Külm oli, lund tuiskas näkku. Sõber oli samuti kuskilt välja saanud. Ma küsisin, kus poeg on ja tormasin tahapoole, kus oli inimesi kuhjas trammiakendest välja kukkunud. Leidsin sellest inimkuhjast poja. Lumi oli talle peale jõudnud sadada. Raputasin teda õlast ja hüüdsin. Ta pomises midagi ja liigutas. Elus - jumal tänatud, kõik liigutasid ja olid elus. Võtsin mobiili ja helistasin päästeametisse, kuid ei osanud täpsustada meie asupaika - täiesti tundmatu ümbrus oli.
Siis ärkasin.

Oli see unenägu põhjustatud eilsest õhtust?
Hommikul ütles mu poeg, et ka tema nägi katastroofunenägu. Et oli sõda ja ta põgenes ühe võõra kaaslasega sõdurite eest...
Midagi imelikku oli eilse õhtu ja ööga lahti.

Oh unenäod, oh unenäod

Ehmatasin sind täna unes.
Vaatasin reisipilte - imelisi. Kui ma oskaksin maalida, maaliks unenäomälestustest pildid. Need olid mustvalged: kitsast praost alla langemas vahutav juga, üksiku pilvisse tõusva mäe tipus muinasjutuline loss... mererannal vanades varemetes naine kahe lapsega. Poiss ja tüdruk, enamvähem ühevanused. Lapsed, kes varsti teismeikka jõuavad. Üks lastest liigutas ja vaatas aknaorvast välja merele - pilt hakkas elama. Naine pöördus tema poole, eemalt tuli mees kahe päris väikse lapsega, kellest üks näis mulle väga tuttav. Su piltidel nähtud L... Olin pildi sisse läinud ja saanud pildi osaks. Kuid ma ei häirinud kedagi. Vaatasin vaikides eemalt, kuidas mees ja naine oma lastega toimetasid. Ja siis tulid ülalt kaldapealselt sina. Su juuksed olid pikaks kasvanud ja pead kattis sul kauboikaabu moodi peakate. Sa olid hoogne ja rõõmus, hüüdes oma sugulasi - alles nüüd taipasin ma, et sa oled seal koos oma sugulastega. Korraga märkasid sa mind ja tardusid ehmatusest, sõnad surid suul.
Ma ausõna... ma ausõna sattusin sinna kogemata. Ma ausõna ei kontakteerunud kellegagi, ma isegi ei puudutanud kedagi...

Me läheme järgmisele ringile

Kõik on taas nii, nagu oli alguses. Nagu oli enne seda, kui kõik lagunema hakkas.
Taas on meid palju ja taas oleme me rõõmsad. Taas oleme me täis indu avastamaks uut ja tundmatut, avali ja valmis arenema. Me oleme nagu keerdtrepil, mis teeb käänaku ja läheneb siis sujuvalt taas esimesele trepiastmele, ainult et tükk maad kõrgemal.
Ehk oskame seda kõike nüüd paremini hoida.
Lootus ja heameel. Heameel ja lootus.

Ja sina, kes sa praegu juba magad, kas tead, et sa oled endiselt selle trepi käsipuu! Sa oled selle trepi küljes.
Ja siin on mu igaõhtune pai. Maga, kullake ja näe ilusaid unenägusid.

Tegelik kohtumõistmine käib meedias

Kas kunagi saabub see päev, mil meedia ei avalda ühepoolset või kontrollimatut informatsiooni?
Väga paljud inimesed on altid uskuma kõike, mida neile ette söödetakse ja risti pooma igaühe, kes sel moel ajakirjaniku poolt süüdi mõistetakse, küsimata, kas tegu on informatsiooniga tegelikkusest või said nad osa vaid ajakirjaniku (või intervjueeritava) isiklikust arvamusest.
Nõnda võib ajakirjanike küüsi sattunud inimesele jääda teenimatult külge plekk kogu eluks isegi siis, kui aja jooksul selgub tema süütus. Ning kui avalikkuse hukkamõistu hammasrataste vahele satub surnud inimene, siis pole tal võimalust enda kaitseks isegi sõna võtta enam. Materdajaid jagub aga kahe käe sõrmedele ja jääb ülegi veel.

Mida peab tundma inimene, keda ajakirjandus süüdistab sõbra tapmises, kuigi kohut pole olnud ega saagi olema, sest mingeid süütõendeid ei leita?
Mida peab tundma mees, keda loobitakse sopaga ajakirjanduses teo eest, mida ta teinud ei ole - kohus on ta süütuks tunnistanud, kuid avalikkus on ta süüdi mõistnud?
Mida peab tundma poisike, keda politseikroonika esitab vargapoisina, kuigi kohapeal midagi varastatud ei ole ja politsei tema juurest ainsatki varastatud asja ei leia? Mida aitab sealjuures politseiniku kahetsev kätelaiutamine, seda televaatajad ju enam ei näe.
Mida peab tundma äsja oma tütre matustelt koju jõudnud ema, kes telesse intervjuu andnud prokuröri suust kuuleb oma tütre surma põhjuse, kuigi ekspertiis pole veel midagi tuvastanud?
Mida peab tundma mees, kes lebab teadvuseta haiglas, samal ajal kui ajakirjandus ta maffioosode ja taskuvaraste käsilaseks tembeldab selle eest, et ta rahulikku elanikkonda relvaga vehkija eest kaitsma läks?
Jne, jne.
Kust võetakse õigus selliseid asju teha? Ja kes ja millal tuleb ja ütleb: stop!?

Täna öösel...

... ei lootnud ma kedagi kohata. Aga kohtasin.
Ja paid on mul endiselt näppude küljes. Kibelevad kellegi põsele.
Paipaipai...

Täna hommik

Ma näen sind arvutisse ilmumas... ja enne kui mõistus vahele astub, sosistavad huuled: ma armastan sind!

Eetikast internetis

Kas tsensuur on internetis õigustatud? Kindlasti leidub palju idealiste, kelle jaoks internet on sõnavabaduse etalon ning selle mis tahes piiramine võrdub diktatuuri kehtestamisega. Teisest küljest, võib-olla tuleks äärmuslikud mõtteavaldused ja sündsusetused siiski eemaldada, samal ajal muu vaba infolevi siiski tagades? Demokraatia traditsioon ei sobi kokku arvamuste mahasurumisega, kuid mida võtta ette avaldustega, mis kedagi solvavad või teevad kellelegi haiget? Tsensuuriga lisandub ka autoriteedi probleem – kes on piisavalt pädev, et otsustada, mis tuleks kõrvaldada, st kes valib, millised kriteeriumid tsenseerimist määravad.

http://www.eetika.ee/221437

Mis unenägusid me küll vahel näeme ja miks?
Täna öösel saatsin viimasele teekonnale oma kolleegi, kes oli täiesti elus!
Ta jättis kõigiga hüvasti ja suundus siis täie teadvuse juures ja otsustaval sammul krematooriumi, et seal end tuhastada lasta. Ta näis rõõmus, nagu koliks lihtsalt ära teisele maale, kus ootab teda uus parem ja ilusam elu. Ja ma mõtlesin: otsus otsuseks, aga kas tal õudne ei ole? Äkki mõtleb ta siiski viimasel hetkel ümber?
Ei mõelnud.
Kõik suhtusid sellesse kuidagi väga loomulikult. Inimene otsustas lihtsalt meie maailmast ära minna. Keegi ei saa teda keelata ega takistada - tema elu, tema valik. Keegi ei taibanud seda isegi suitsiidiks nimetada. Oli tunne, nagu oleks kolleeg lihtsalt otsustanud töölt lahkuda, kuna saatus viib mujale ja ta on otsustanud saatuse pakkumine vastu võtta. Neil puhkudel me enamasti ju ei püüa kedagi tagasi hoida ega takistada.

Aga hommikul ärganuna mõtlesin tükk aega selle üle järele. Kurbust ei olnud, aga mingi õõvastus oli küll. Ja segadusse ajav küsimus minus: kas me tegelikus elus peaksime selliste otsustega leppima või oleks ümberseisjate asi küsida põhjuste järele ja inimene ümber veenda? Ja kui ümber veenda, siis mille nimel?
Kas inimesel on tegelikult õigust määrata ja paika panna oma lahkumistund või ei ole?

***

Igatsen sind öös.
Juba viis aastat igatsen sind öös.
Vist elu lõpuni...

Sõprusest mehe ja naise vahel

Sattusin eile lugema Katri Raigi artiklit, kus ta nendib, et tal on palju sõpru meeste hulgas ja kirjeldab, miks mees on hea sõber.
Paljudes asjades olen temaga ühte meelt. Mida aeg edasi, seda enam hindan ka mina meeste sirgjoonelisust, solidaarsust, ausust, abivalmidust, suuremeelsust jne. Kuid samasuguseid omadusi hindan ma ka naiste juures ja tuleb tunnistada, et selliste omadustega naisi olen õnneks kohanud oma elus palju. Ei ole kõik naised kavaldavad, kadedad, klatsihimulised jne., nagu arvama kiputakse.
Küll aga peatusin ja jäin mõttesse, kui Katri Raik tunnistas, et meestest sõbrad on armukadedad. Kas selles ongi point, mis mind sõpruses ettevaatlikuks teeb? Sest kas sel juhul on tegu üldse sõprusega või on tegu hoopis austajaga? Olen kuulnud väidet, et mees sõbrustab ainult sellise naisega, kes on tema jaoks seksuaalselt veetlev. Siin on vist veelahe meeste ja naiste sõpruse vahel. Mina naisena oman ka selliseid meessoost sõpru, kelle puhul mulle pole kordagi pähe turgatanud märgata, kas või kui veetlev mees seksuaalselt on. Ta hingeomadused ja käitumine on need, mis kas meeldivad või ei meeldi ja määravad, kas meist saavad sõbrad või mitte. Seksuaalsusega on seal väga vähe pistmist (kui üldse).
Juhul kui meeste alateadvus reageerib naise seksuaalsele veetlusele, tekib oht, et ühel hetkel saab sõbrasuhtest midagi palju enamat. Võib ju arvata, et see on imeilus, sest armastus sisaldab sõprust niiehknii ja midagi ideaalsemat on raske tahta. Aga kui sõpruse piirist üle astutakse, saab reeglina sõprus otsa. Varem ei teadnud ma, miks. Nüüd tean. Kui selle põhjuse viimaks sõnastada oskan ja suudan, siis kirjutan ka sellest.
Seni mõtlen edasi.

Miks ma olen nimega nimeta?

Sest mu nimel on mõnede jaoks märk küljes: ründa!
Olen kommenteerinud mõnedes blogides tundmatu nime alt. Mitmeid kuid ja probleemideta. Nüüd korraks võtsin kasutusele nime,mille taga olevat inimest tuntakse. Tulemus: kohe esimese kommentaari peale mindi leili!
Mis seal ikka,olgem siis nimega nimeta. Nimi on mul olemas, kuid kasutada seda ei saa, kui ei taha pidevalt mitte millegi eest vastu hambaid saada.
Iseenesest on see pikk, hale ja veider lugu, mis aegajalt minust välja kipub. Kuid see pole ei õige aeg ega õige koht.
Kui väga lühidalt, siis on see lugu sellest, kuidas kaotada sõpru ja leida inimesi, kes sinust igaks juhuks halvimat usuvad ja ennetavalt virutavad.
Hoiatus: kui satute meeldima inimesele, kes paljudele meeldib, pagege nii kuis jalad võtavad, sest see lõpeb vääramatult krahhiga - inimesed, keda oled armastanud, pöörduvad sinust ära ja lõpuks hakkad tundma end katkutõbisena - hea kui välditakse, halvem kui maha lüüa tahetakse.

Me kohtumegi vaid öösiti.

Kõigepealt kohtusin ma hoopis Tema emaga.
Oli hilisõhtu. Sõitsime väikse mikrobussiga kuskilt linna ja ma tahtsin Sellest majast millegipärast läbi minna. Olin sinna vist midagi unustanud, mis tuli ära tuua. See oli maakoht, kõrgete metsade vahel, väike pisut laokile jäetud mõisahoone, kus Ta ema üksipäini elas. Ma käisin majas ruttu, kohtasin seda sümpaatset ja armast vana naist, me teretasime. Nägin, et ta tahtis nagu veel midagi öelda, kuid mul oli kiire ja pealegi tundsin miskipärast väikest ebalust. Vist sellest, et mul on mingi aimdus, et ta teab midagi meie suhtest. Ta on meid ju koos näinud ja emad on terased. Eriti vanad emad.
Kiirustasin välja. Kuid teised olid juba ära sõitnud.
Otsustasin, et nad ei saa kaugel olla, küllap märkavad, et mind ei ole kaasas ja teevad peatuse, et mind järele oodata. Või sõidavad tagasi. Hakkasin mööda teed neile järele minema. Pimenes järjest. Kuni tee kõrgete tumedate kuuskede vahele jõudis ja seal oli kottpime, ma ei näinud enam, kuhu astun. Otsustasin, et pöördun siiski tagasi ja ootan neid maja juures. Ta ema tuli mulle vastu, ütles midagi ja surus mulle pihku paberilehe. Lugesin seda hiljem.
Ta oli kirjutanud, et tal on heameel, et me tutvusime, ta näeb minus peaaegu iseennast... mitte välimuse vaid loomuse poolest... ja et ta on väga õnnelik, et ta vanuigi on hingesugulase leidnud. Ma olin hästi liigutatud.
Mu kaaslased tulidki mulle järele ja me sõitsime linna.

Siis olin juba kodus. Miskipärast tuli Tema. Kas Ta tuli koos mu sõbraga või oli sõber juba enne meil, ei mäleta, kuid istusime köögilaua taga ja ajasime juttu. Ma olin natuke kohmetu. Kõigepealt tõin talle suure paki kommi (meile oli jagatud terve kastitäis ja mul polnud nii paljuga midagi teha), seejärel küsis mu sõber, ega Ta kutsikat ei taha, mul on kaks labradorikutsikat. Mulle endale meenus alles tema jutu peale, et elavad jah mul ülakorrusel voodi all kaks kutsikat. Aga nad on vaiksed, ei tule sealt välja, ei jookse ringi... sellised imelikud kutsikad. Ma olin isegi nende olemasolu unustada jõudnud - kui hoolimatu minust. Tõin kutsikad alla. Nad olid loiud ja mõlemal oli küljepealt natuke karva välja langenud. Tundsin suuri süümekaid, et ma nende olemasolu unustanud olin - nad oleksid võinud seal voodi all ju nälga ja janusse surra.
Aga nii pea kui neile süüa ja juua andsin, muutusid nad erksaks. Ta arvas, et ta võtabki neist ühe. Lasime kutsikad vaibale mängima ja istusime laua taha juttu rääkima. Korraga ütles Ta, et toogu ma kähku vatti. Ta tundus paanikas. Selgus, et Ta oli vigastanud oma käsivart, haav oli väike, kuid sealt voolas nii ohtrasti verd, et vatitükk, mille ma peale surusin, ei aidanud. Tirisin Ta peaaegu jõuga kättpidi köögikraani juurde ja lasin külma vee haava peale joosta, seejärel panin koos vatiga peopesa peale ja soovisin, et veri peatuks. Hetk hiljem, kui vati ära võtsin, polnud haavagi enam näha. Ta vahtis imestunult oma paranenud käsivart, kuid ei öelnud midagi.
Mingil hetkel pidi ta lahkuma. Kas Ta kutsika kaasa võttis, ei mäleta, kuid siis äkki oli juba järgmine päev ja ma istusin oma naabritega ukse ees trepil.
Ilus suvine päev oli ja meil käis allkorrusel remont. Mu poeg tassis meist kogu aeg mingeid prusse mööda ja viimaks istus meie juurde ja küsis naabrimehelt, kas ta on mingi uue ansambli fänn, et tal oleks plaat pakkuda. Naabrimees hakkas naerma ja ütles, et viimasel ajal küsivad kõik temalt, kas ta on sellise ansambli fänn. Plaat jäi pojal andmata.
Mina pidin bussi peale kiirustama. Number viie peale. Läksin kellegagi koos ja me lobisesime terve tee. Jutt jäi katki poolelt sõnalt, sest niipea kui peatusse jõudsime, nägin vajaliku numbriga bussi tulemas. Miskipärast sõitis buss peatusest natuke mööda ja peatus alles seal, kus sõidutee ja kõnnitee vahel on piirded. Mõtlesin algul üle piirde ronida, kuid kontsadega on seda ebamugav teha. Läksin siis ringiga piirdeotsast. Kartsin, et buss ei ootagi mind, kuid ta ootas siiski. Mu poeg oli ka bussis, oli juba mitu peatust varem peale tulnud.
Ja nii ma hommikusse sõitsingi.

ööpai...

...sulle põsele. Ja silmile. Et tuleksid ilusad unenäod.
Kui hommikul ärkad, ei mäleta sa enam seda puudutust, mis sul öösel külas käis.
Pole vajagi.
Aga tunne on alles su sees, kuigi sa ei tea, kust see tuli. See on kõige olulisem.

Ta käib mu hea sõbraga väljas...

Ega selles midagi halba ei ole, las käib.
Esimesel korral ütlesin ju ise sõbrale: mine, ta vajab kedagi. Tookord kutsus sõber mu kaasa ja me läksime kahekesi.
Nüüd pole mind enam kaasa vaja.
Ja esimest korda elus küsin ma endalt tõsimeeli: kas ta teeb seda meelega?
Kunagi kui ta mind ootamatult välja kutsuma hakkas, olin sõber tema kallimaga. Ma ei teadnud sellest midagi paha karta, kuni...
See, keda olin armastusega ja siiralt oma sõbraks pidanud ei taha mind enam eluotsani kohata. Nojah, mis parata. Polnud minulgi tookord nii palju külma kõhtu, et öelda: saa ise oma vastuoluliste tunnetega hakkama, mina pole neid sulle tekitanud.
Nüüd siis pole mind enam olemas. Või siis olen olemas vahel harva ja näpuotsaga... nii umbes paar korda aastas. Kas ta ootab, et ma oma sõbraga tülli läheksin? See alateadlik "oooo, naised lähevad minu pärast kaklema!"?
Kas ma olen kaotamas veel üht inimest, kellele vahel pihtida, kui see kõik minusse enam ära ei mahu? Juba tajun temas ettevaatlikkust - kõike ei saa minule enam öelda. Või on see ainult minu enda luul?
Ma loodan, et seekord ei lähe nii. Ma loodan, et tema on targem, suuremeelsem, heam...
Ja ehk olen ma ise ka millegi võrra praeguseks targem.
Kas ikka olen?

Meepäevad

Olen end korduvalt tabanud mõttelt: mida vanemaks ma saan, seda rohelisemaks ma muutun.
Täna Pirital meepäevadel tundsin taas, et tahan elada hoopis teistsuguses keskkonnas kui seda on linn. Isegi toituda tahaks teistmoodi, kui ma praegu olude sunnil toitun.
Aga ma räägin siin meepäevadest eksole. Rohelisuse ülistus tuleb mõni teine kord.

Ei kaubeldud seal sugugi ainult meega. Lettidel oli igasuguseid loodustooteid, ravimtaimesegusid, ehteid, maalitud portselani, puitvidinaid, raamatuid suurtele ja väikestele, küünlaid, seepe, kehahooldusvahendeid... Ülakorrusel ja väljas müüdi erinevate meekastmetega toite, teed meega, meeõlut. Toimusid loengud (kuhu ma küll paraku ei jõudnud). Meesöömise meistrivõistlusteni ma ka ei jõudnud, süda hakkas erinevatest meepurkidest maitsmisest läikima ja aeg surus peale, olin tänasesse päeva muudki planeerinud.
Südame läikimise vastu aitas hästi õuel manustatud sidruni-mee kanafilee. Kõlab na luuleliselt! Maitses hästi. Tüdrukud, kes seda müüsid olid üle mõistuse sümpaatsed ja lahked.
Kuigi mul pole hetkel raha raisata, ei suutnud ma külmalt mööda kõndida kooriva toimega saunameest, teesegude letist, raamatutest... nojah, neid lette, mille eest ma arupidavalt ja keelt nilpsates peatusin, oli teisigi.

Tänane noos on selline:
männivaiguseep nööri otsas (lõhnab vastupandamatult)
väike purk mett nimega Naistemesi (hakkan end saunalaval kokku mökerdama, eks näis, mis juhtub)
kaks pakki erinevat ravimteed, sisaldamas punet, vägiheina, liivateed, männikasvusid, kaselehti, põdrakanepit (ei ole soomlaste savu!), ristikuõisi, orasheinajuurt, raudrohtu kanarbikku
paks raamat maailma ravimtaimedest (häbematult odava hinnaga)
liigesevalusalv (õnneks mitte mulle endale, aga las see, keda valu vaevab, proovib omal nahal ära)

Isu käis:
kärjest keeratud küünalde järele
väikeste puidust karbikeste järele
ilusate vaskehete järele (naised ja nende kaasasündinud edevus, maütlen!!!)
lambanahkade järele
kreekapähklimee järele

Hiljem... kunagi tulevikus. Siis kui olen miljunäär.
Ja päike oli justnagu suvel. Selliste ilmadega tahaks tegelikult hoopis metsa minna!

Algatuseks

Igasugu blogisid lugedes olen korduvalt mõelnud, et äkki teeks ka omale blogi.
Ja siis jään alati mõtlema: aga mida ma sinna kirjutaks? Ainus, mis täiesti meeleheitlikult väljakirjutamist vajab, oleks see pea igaõhtune lause: "ma teen su pildile pai, kui näen, et sa minuga samal ajal arvuti taga oled... lollis lootuses, et äkki sa tunned seda paid".
Keda selline sissekanne huvitab... ? Mitte keda kuraditki!

Praegu olen siiralt väsinud... muidu ma vist midagi sellist üldse kirja ei panekski. Enamasti püüan ma lihtsalt iseendale öelda: sa oled tobu, unusta ta ükskord ometi ära!
Ja otsin talle oma mõtetes sada viga kokku... et mitte igatseda enam.
Aga kui tuleb see tund, mil mõistus ära väsib ja enam korrale kutsuda ei jaksa, siis... siis tekibki see tunne, et ütleks kuskile, kirjutaks kuskile, karjuks kuskile... sest inimesele endale ei saa ma seda kirjutada.

Vahel küsin iseendalt: miks ma ei saa talle endale seda kõike öelda? Ja vastus on alati sama: ma kardan.
Kardan meeleheitlikult, et vastuseks on kas ehmunud vaikus või pahur käratus. Ma ei taha kumbagi, järelikult... Tuleb vist ikka blogi teha. Selline naljakas blogi, kus kõik sissekanded koosnevadki ühest ja samast lausest: "ma teen sulle mõttes pai."

Ja ta sündiski. Eks näis, mis edasi...