Kaks õhtut nostalgiat ja igatsust... istusin kaminaruumis ja mäletasin iga sõna, iga puudutust, iga lõhna, häälekõla... Und ei tulnud, raamatu lugemine ei aidanud.
Täna ladusin terve päeva puid. Füüsiline tegevus värskes õhus on tervislik. Ehk magan täna nagu vastsündinu, väsinud, rõõmus ja päevaga rahul.
Kunagi matsin enda üleni töödesse-tegemistesse, et igast küljest ründavaid mõtteid endast eemal hoida. Aga see oli ajutine põgenemine. Niipea kui hingetõmbepaus tekkis, olid mõtted nagu suured lärmakad loomad jälle platsis. Ja emotsioonid... Kui suudaks sedasi mõtteid veeretada, et need emotsioone ei tekitaks...
Või kui jaksaks töötada vahetpidamata, söömata, puhkamata.. Nõnda, et lõpuks kukud jalapealt. Ehk siis saaksin uuesti lõpuni inimeseks. Selleks, kes ma kunagi olin. Sellal kui ma polnud veel netti avastanud. Ja inimesi selle sees.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment