Tänahommikusi vandesõnu ei hakka ma siia kribama, aga neid sündis mitu ja nad olid parajalt rammusad ja mahlased.
Üks mu ilusamaid ihukatteid tuleb nüüd prügikasti visata.
Olin ära joonud oma hommikukohvi ja söönud kaks grillvõileiba kui tuli aeg minema hakata. Hommikumantel ihult maha ja riided selga...
Pluus oli öö jooksul voodiotsalt maha libisenud ja... põranda külge kinni kasvanud. Imestasin, tõmbasin kõvemini - ei midagi, mis kinni see kinni. Püüdsin otsida mõnd väljaturritavat naelaotsa või muud pahategijat, mille taha riie takerduda võiks. Ei midagi. Ja ometi hoidis põrand mu pluusist kindlalt kinni ega lasknud teda lahti, kas palu, nuta või vannu.
Kuni avastasin maast pluusiserva alt imetillukese superatakituubi, kork pealt ära.
Kelle sõrmist see sinna poetus, mind ei huvitanud, mul oli kiire. Kähku kurjade sõnade saatel peadpidi kappi, asendushilp selga ja uksest välja!
Minust see pluus väikse kirju vaibana sinna põrandale jäigi. Vist tuleb ta õhtul põranda küljest lahti lõigata. Jaloodetavasti on kurjad sõnad kapist välja lipsanud, ma ei tahaks neid õhtul seal kohata. Pealegi ajab see kõik mind praegu juba naerma.
No comments:
Post a Comment