Teravnurkade kiuste

Mõtlen, kas olen praeguseks kõikide su nurkade vastu end siniseks jõudnud peksta või on kuskil veel varjul mõni väike vistrik, mida ma silmanud ei ole ja mis mind oma ootamatu ilmumisega endast välja ajada võiks?
Olen kohtunud su varjudega su hingesoppides, näinud sind tegemas tehteid, mida ma heaks kiita ei oska, kogenud su nõrkusi, mida sa isegi parema meelega näha ega tunda ei tahaks, kuid mis sellele vaatamata olematuks ei muutu.
Sa oled avanenud minu ees kogu oma spektrit välgutades.
Kummalisel kombel ei muuda see midagi. Selle kõige valgel ei tuhmistu su omadused, mis imetlust väärivad.
Ja ma armastan sind kõigi su vigadega tükkis, olgu nad siis nii väljakannatamatud kui tahes.

Eks taha ma ju iseennastki aegajalt uskuma panna, et just mina olen see tiibadega taevaingel, kellest paremat inimest pole maamunal olemaski. Ja katsugu keegi mulle öelda, et ma olen kangekaelne, kärsitu ja impulsiivne, ülearu tundlik ja ülearu emotsionaalne. Esimese asjana tahaks selle ütleja suu kinni toppida ja ta kõige pimedamasse nurka lükata. Sest mina ju võiksin ometi ideaalne olla, olgu nende teistega siis kuidas on. Neil puhkudel kulub väike eneseiroonia marjaks ära. Kasvõi selleks, et jaksata enda ümber armastada kõiki neid vigadega inimesi, jaksata andestada neile, kes kogemata varvastele on astunud või pimesi mulle otsa tormanud, neile, kes kogemata püsti aidata tahtes käe asemel jalast haaravad, neile, kes...

... ah, mis ma lobisen.
Kõike saab ühe lausega öelda: ma armastan sind kõigi su torkivate teravnurkade kiuste, seega tänane moositilk, mida sa lusikaotsaga ulatada püüdsid, oli ülearune.