Me käime nagu paarisrakend.
Teineteisest sõltumata, sekund vahet, minut vahet, kolm minutit vahet...
Ma ei oska oma tundeid enam sõnastada.
Igatsus
Armastus
Usaldamatus ja hirm
Lootus ja lootusetus läbisegi
Valu, mis aegajalt ikka veel tuksatab

Kas me käime kogu elu paarisrakendina?
Suhtleme areldi ja piire kombates, puudutades ja kiiresti tagasi tõmbudes, piieldes teineteist arupidavalt, küsides endalt, mis see kõik kokku oli? Vale? Õige? Juhuslik kokkupõrge, millest sündis sädemeid ja tulekahi? Millest sündis jäävat ja kergestipurunevat...
Ikka veel kahetsen ma, et ei mõistnud neid väikesi lepituskingitusi ja armsaid lahkumissuudlusi sõnumeiks pidada. Puudutused on sõnadest siiramad. Siis ei teadnud ma seda. Sõnad tundusid liiga tähtsad.
Tolm vaid. Kõdu...
Mida muud ma siiagi praegu ritta sean kui sõnaprügi. Kusagile tuleb üleajav taak ju kallata. Peaasi, et mitte kaaskodanike kaela. Keegi pole teise sõnaprügi millegagi ära teeninud.

Nõnda me käime paarisrakendina. Igakord, kui sind näen, tuksatab elu mu tardunud meelis.
Aga sina? Oled unustanud kõik? Sel polnud tähtsust? Üks ajutine meeltesegadus teiste omasuguste seas, mis ei vääri meenutamist?