Wednesday, October 10, 2007

Pime palgamõrvar

Lõpetasin just selle pealkirjaga raamatu. Hea raamat. Kogu elu kaante vahel - tunded, mõtted, vaated, lõhnad, puudutused... armastus ja reetmine, rahaahnus ja ambitsioonid, uskumused, lihtsus ja ülespuhutus...
Lihtne on end tegelastega samastada. Ennast ja teisi.
Ja sind...

Kord olin ma Laura - sama naiivne, sõna usaldav, vääritimõistetud ja ometi salaja imetletud, omas mõttemullis, teiste arvamustest vähehooliv, kuid paratamatult sõltuv... inimene on kord juba sotsiaalne olend ja elab teiste inimeste hulgas.
Siis olin ma hoopis Iris - oskamatu maailma kavaluse ees. Sisimas mässumeelne ja ometi nõutusest allaheitlik.
Mu ümber on paar Winifred'i, keda ma algul läbi näha ei osanud. Säravad libekeelsed võrgukudujad. Siirad sõbrad kuni... kuni tunned nuga seljas tolknevat. Ja siis on juba hilja. Sa oled saak!
Mu ümber on Winifred'ide kootud võrk. Ma ei oska seda lõhki käristada. Neid usutakse. Vähesed julgevad kahelda kõiges selles, mida nad välja on paisanud. Ainus viis end kaitsta, on sellest mööda loovida. Kuid nõnda loovin ma paratamatult mööda ka sellest, mida vajan... See on hind. Ja keegi pole minult küsinud, kas ma tahan seda maksta. Või kas ma tahan seda, mille eest maksan. Mul pole palju valikuid.

Sina... esiti tundus mulle, et sa oled Alex Thomas... vähemalt nägin ma sind kunagi sellisena. Ma tahaksin siiani sind sellisena näha. Aga ajuti näen ma sind hoopis Richardina. Pole parata, neid jooni sinus on paganama palju. Rohkem kui ma näha tahaksin. Just see on see, mis mind eemal hoiab. Vaikselt ja valvsalt. Mõjutatavus ja omakasu heategude varjus - võibolla teeme me seda kõik. Kes vähemal, kes rohkemal määral. Kuni sellest ei saa alatust, kuni ei müüda maha neid, keda armastatakse ja keegi ei saa viga, pole selles midagi halba. Tegu loeb.
Aga võibolla see ongi hea, et ma sinust nende richardlike joonte pärast nüüd eemale hoida oskan. Võibolla lõpetaksin ma muidu samamoodi, kui raamatu peategelane. Intriigidesse mässitult, pagenult, mahajäetult, kibestunud üksinduses, kaaslaseks vaid paar lihtsat, kuid truud sõpra. Üksinduses, kus ainult kõige endast välja kirjutamine lohtu pakub ja unustamist õpetab. Vähemalt sellest suudan ma end hoida. Seni kuni end eemal hoida oskan. Kuni ei tule jälle soovi näppe tulle pista ja end kõige selle eest kaitsma hakata. Kuis saaksin ma end üldse kaitsta, kui sellega kaasneks sinu paljastamine? Miks on mulle oluline, et richard sinus meie maailmale nähtavaks ei saaks? Kardan, et mind ei usutaks? Ei, mitte see. Küllap uskujaidki leiduks. Alati leidub.
Või siis seetõttu, et kardan sinu viha? Piisake ehk sedagi, kuid see on siiski pisiasi.
Ehk siis seetõttu, et armastan sind ja tahan, et maailm sind sellisena näeks, nagu mina raamatus Alex Thomasit nägin? See on ju nii ilus! Illusioon sirgjoonelisest, ausast ja ustavast mehest. Ma tahan, et maailm sind sellisena armastaks. Jah, seda ka.
Aga on veel midagi.
Olgem ikka enda vastu ausad, eksju: ma ei taha iseenda usku, lootust ja armastust purustada. Iseenda illusiooni sinust. Kui see ka kõigub, siis tean sellest kõikumisest ainult mina. Aga mina armastan sind kõigele vaatamata niigi.
Me kõik oleme vist mõningal määral pimedad palgamõrvarid. Või vähemalt natuke seda ja natuke teist. Ainult et sageli ei tea me, kes meid tegelikult palganud on. Ja kas ta meile meie palga ka kord kätte mõõdab või saame me kõik petta.