Lunastaja sündroom

Mitte väga ammu öeldi mulle, et mul olla ohtlik lunastaja sündroom.
Ma ei saanud aru, sest ma ei teadnud, mis see on.
Paar päeva tagasi Margaret Atwoodi "Pimedat palgamõrvrit" lugedes hakkasin aru saama.
Ühe peategelase kohta öeldi seal sedasama. Selle tegelase sümpaatia kuulus alati õnnetutele, hüljatutele ja kiusatutele. Kuid see omadus ei meeldinud ta kaaskodanikele, nad ei saanud temast aru ja pidasid veidrikuks või arvasid ta koguni kurjategijaks, kuna ta lävis kahtlaste tegelastega. Kahtlane - see tähendab et ohtlik!
Tajusin seda raamatut lugedes tolle tegelasega määratut hingesugulust. Ja siis taipasin: lunastaja sündroom - see ongi see, kui astud välja nende kaitseks, kellele tehakse liiga ja kes alati alla jäävad.
Raamatutegelane raamatutegelaseks, kuid ma küsisin endalt, miks mina seda teen. Kas see on mu lastekodupärandus? Need, kelle keskel ma elasin, olid hüljatud ja õnnetud lapsed (kuigi ma ei mäleta, et ma iseennast õnnetuna oleksin tundnud, ma olin rahutu kuid rõõmsameelne laps, alati esinemas, alati autahvlil). Kuid ma valetaksin, kui ütleksin, et lastekodus ei olnud vägivalda. Seda oli seal palju ja alati vägivallatseti nõrgemate kallal. Miskitpidi on need hüljatud ja liiga sageli kiusatud lapsed ikka veel minu perekond, kelle eest tuleb seista, keda tuleb kaitsta ja lohutada. Ja ma teen seda sageli liiga mõtlematult, pannes nii mõnigi kord seeläbi iseenda löögi alla. Eelkõige nende löögi alla, kes on veendumusel, et ellu peavadki jääma ainult tugevad, seega nõrgad on põlgusväärsed ega vaja kaitset. Need on mustvalged inimesed, kelle elukreedo näib olevat: kui sa ei ole minu poolt, siis oled sa minu vastu. Kõiges. Elu lõpuni.
Nende järel pöörduvad peagi ära nood pehme loomuga inimesed, kes tahaksid suhelda, kuid ei julge - äkki kaotavad nad seeläbi kaaslaste heatahtlikkuse ja poolehoiu. Need on arglikud kahenäolised inimesed, kes nelja silma all on sõbralikud, kuid avalike pilkude ees hoiavad targu eemale - oma nahk on kõige kallim. Need on inimesed, keda ei tohi usaldada. Nad ei ründa kunagi, kuid on alati valmis reetma.
Seejärel pöörduvad ära need julged, sirgjoonelised, kuid pisut naiivsed inimesed, kes näevad ainult seda, mis paistab ja usuvad kõike, mida neile öeldakse. Iseenda teadmata on nad parimad löögirusikad, tehes niiditõmbajate eest ära musta töö. Nad ei ole pahatahtlikud, kuid teevad kõige rohkem kurja.
Kes siis jäävad? Jäävad need, kes on iga inimese elu tõeline väärtus: julged, targad, õiglased ja väärikad. Õnneks on maailmas ka selliseid!
Aga tulgem tagasi lunastaja sündroomi juurde - kas see on ikka tõesti ohtlik? Raamatus tegi too tegelane enesetapu. Ju see ongi siis eluohtlik.
Kuid järele mõeldes - ei ole!
See on ohtlik ainult seni, kuni sa ei ole tundma õppinud inimeste tegelikku palet. Või õigemini... tõde, et iga inimese hea ja südamliku näo varjus peidab end see teine, tume ja luurav koletis. Tegelikud on need ju mõlemad.
Kuni selle tarkuse saabumiseni võib lunastaja sündroomiga inimene tõesti määratult haiget saada. Kui see teda ei tapa, on ta elu ühe olulise väärtuse juurde saanud: märka ja hoia neid, kes julgevad su kõrvale jääda ka siis, kui kogu maailm su peale oma räpasest kõrgusest sülitab. Neid on vähe, kuid seda väärtuslikumad nad on ja seda enam tasub nende olemasolust rõõmu tunda.