Mis unenägusid me küll vahel näeme ja miks?
Täna öösel saatsin viimasele teekonnale oma kolleegi, kes oli täiesti elus!
Ta jättis kõigiga hüvasti ja suundus siis täie teadvuse juures ja otsustaval sammul krematooriumi, et seal end tuhastada lasta. Ta näis rõõmus, nagu koliks lihtsalt ära teisele maale, kus ootab teda uus parem ja ilusam elu. Ja ma mõtlesin: otsus otsuseks, aga kas tal õudne ei ole? Äkki mõtleb ta siiski viimasel hetkel ümber?
Ei mõelnud.
Kõik suhtusid sellesse kuidagi väga loomulikult. Inimene otsustas lihtsalt meie maailmast ära minna. Keegi ei saa teda keelata ega takistada - tema elu, tema valik. Keegi ei taibanud seda isegi suitsiidiks nimetada. Oli tunne, nagu oleks kolleeg lihtsalt otsustanud töölt lahkuda, kuna saatus viib mujale ja ta on otsustanud saatuse pakkumine vastu võtta. Neil puhkudel me enamasti ju ei püüa kedagi tagasi hoida ega takistada.

Aga hommikul ärganuna mõtlesin tükk aega selle üle järele. Kurbust ei olnud, aga mingi õõvastus oli küll. Ja segadusse ajav küsimus minus: kas me tegelikus elus peaksime selliste otsustega leppima või oleks ümberseisjate asi küsida põhjuste järele ja inimene ümber veenda? Ja kui ümber veenda, siis mille nimel?
Kas inimesel on tegelikult õigust määrata ja paika panna oma lahkumistund või ei ole?