Meeltesegaduseõhtu

Ma ei tea, mis eile õhtul juhtus.
Hirmu, raevu, usaldamatusepuhang... Sajad vastuseta küsimused õhus.

Kas sina, armas, oled kõige selle taga, mis on toimunud ja toimub?
Ma ei taha seda uskuda, kuid... kõik niidid viivad sinuni, tahan ma seda siis või mitte. Ma ei saa selle fakti ees enam silmi sulgeda. Ja taas küsin endalt: kes sa tegelikult oled? Armas särgini siiras poiss, kes aegajalt mõtlematusi ütleb, nägemata tagajärgi? Või südametu mängur, kelle mängureeglid minule hämaraks on jäänud?
Miks muutuvad kõik inimesed, kes sinuga suhtlevad, minu vastu okkaliseks? Pealtnäha igasuguse põhjuseta. Ainus neid inimesi ühendav lüli oled sina!
Aga... miks???
Ma tean, et sellele küsimusele ma kunagi vastust ei saa.

***

Kui ma lõpuks vastu hommikut rahutusse unne vajusin, nägin mingit katastroofunenägu.
Me sõitsime trammiga. Tramm sõitis huvitavat teed pidi, aknast paistis meri. Ja väljas oli lumetuisk. Trammijuht oli vana habemik mees. Ostsin talt pileti ja andsin saja-kroonise. Vastu sain peale pileti kaks münti eurosid ning rootsi ja taani kroone. Imestasin, kuid ei läinud üle küsima, miks sellised rahad. Ja enne kui tramm nõksatades peatusest välja sõitis, kukkusid mündid maha ning veeresid trammiuksest välja. Ma ei läinud neile järele - milleks.
Sõitsime kolmekesi: mina, mu poeg ja mu sõber. Kuid olime kõik üksteisest kaugel - mina seisin päris ees, juhikabiini taga, sõber istus kuskil keskel ja poeg päris tagaotsas.
Kusagil peatuses oli midagi trammi rataste alla jäänud, juht ronis välja, et
kontrollida, mis seal on. Korraga hakkas tramm veerema, üha kiiremini ja kiiremini. Nägin, kuidas vana habemik juht jooksma hakkas, et liikumise pealt kabiini hüpata, kuid tramm kogus hoogu ja juht ei jõudnud enam järele. Ja siis käänakul sõitsime rööbastelt maha, esiots läks kummuli, tramm väändus keskelt. Olin esimene, kes lahtisest esiuksest välja ronis. Külm oli, lund tuiskas näkku. Sõber oli samuti kuskilt välja saanud. Ma küsisin, kus poeg on ja tormasin tahapoole, kus oli inimesi kuhjas trammiakendest välja kukkunud. Leidsin sellest inimkuhjast poja. Lumi oli talle peale jõudnud sadada. Raputasin teda õlast ja hüüdsin. Ta pomises midagi ja liigutas. Elus - jumal tänatud, kõik liigutasid ja olid elus. Võtsin mobiili ja helistasin päästeametisse, kuid ei osanud täpsustada meie asupaika - täiesti tundmatu ümbrus oli.
Siis ärkasin.

Oli see unenägu põhjustatud eilsest õhtust?
Hommikul ütles mu poeg, et ka tema nägi katastroofunenägu. Et oli sõda ja ta põgenes ühe võõra kaaslasega sõdurite eest...
Midagi imelikku oli eilse õhtu ja ööga lahti.