Me kohtumegi vaid öösiti.

Kõigepealt kohtusin ma hoopis Tema emaga.
Oli hilisõhtu. Sõitsime väikse mikrobussiga kuskilt linna ja ma tahtsin Sellest majast millegipärast läbi minna. Olin sinna vist midagi unustanud, mis tuli ära tuua. See oli maakoht, kõrgete metsade vahel, väike pisut laokile jäetud mõisahoone, kus Ta ema üksipäini elas. Ma käisin majas ruttu, kohtasin seda sümpaatset ja armast vana naist, me teretasime. Nägin, et ta tahtis nagu veel midagi öelda, kuid mul oli kiire ja pealegi tundsin miskipärast väikest ebalust. Vist sellest, et mul on mingi aimdus, et ta teab midagi meie suhtest. Ta on meid ju koos näinud ja emad on terased. Eriti vanad emad.
Kiirustasin välja. Kuid teised olid juba ära sõitnud.
Otsustasin, et nad ei saa kaugel olla, küllap märkavad, et mind ei ole kaasas ja teevad peatuse, et mind järele oodata. Või sõidavad tagasi. Hakkasin mööda teed neile järele minema. Pimenes järjest. Kuni tee kõrgete tumedate kuuskede vahele jõudis ja seal oli kottpime, ma ei näinud enam, kuhu astun. Otsustasin, et pöördun siiski tagasi ja ootan neid maja juures. Ta ema tuli mulle vastu, ütles midagi ja surus mulle pihku paberilehe. Lugesin seda hiljem.
Ta oli kirjutanud, et tal on heameel, et me tutvusime, ta näeb minus peaaegu iseennast... mitte välimuse vaid loomuse poolest... ja et ta on väga õnnelik, et ta vanuigi on hingesugulase leidnud. Ma olin hästi liigutatud.
Mu kaaslased tulidki mulle järele ja me sõitsime linna.

Siis olin juba kodus. Miskipärast tuli Tema. Kas Ta tuli koos mu sõbraga või oli sõber juba enne meil, ei mäleta, kuid istusime köögilaua taga ja ajasime juttu. Ma olin natuke kohmetu. Kõigepealt tõin talle suure paki kommi (meile oli jagatud terve kastitäis ja mul polnud nii paljuga midagi teha), seejärel küsis mu sõber, ega Ta kutsikat ei taha, mul on kaks labradorikutsikat. Mulle endale meenus alles tema jutu peale, et elavad jah mul ülakorrusel voodi all kaks kutsikat. Aga nad on vaiksed, ei tule sealt välja, ei jookse ringi... sellised imelikud kutsikad. Ma olin isegi nende olemasolu unustada jõudnud - kui hoolimatu minust. Tõin kutsikad alla. Nad olid loiud ja mõlemal oli küljepealt natuke karva välja langenud. Tundsin suuri süümekaid, et ma nende olemasolu unustanud olin - nad oleksid võinud seal voodi all ju nälga ja janusse surra.
Aga nii pea kui neile süüa ja juua andsin, muutusid nad erksaks. Ta arvas, et ta võtabki neist ühe. Lasime kutsikad vaibale mängima ja istusime laua taha juttu rääkima. Korraga ütles Ta, et toogu ma kähku vatti. Ta tundus paanikas. Selgus, et Ta oli vigastanud oma käsivart, haav oli väike, kuid sealt voolas nii ohtrasti verd, et vatitükk, mille ma peale surusin, ei aidanud. Tirisin Ta peaaegu jõuga kättpidi köögikraani juurde ja lasin külma vee haava peale joosta, seejärel panin koos vatiga peopesa peale ja soovisin, et veri peatuks. Hetk hiljem, kui vati ära võtsin, polnud haavagi enam näha. Ta vahtis imestunult oma paranenud käsivart, kuid ei öelnud midagi.
Mingil hetkel pidi ta lahkuma. Kas Ta kutsika kaasa võttis, ei mäleta, kuid siis äkki oli juba järgmine päev ja ma istusin oma naabritega ukse ees trepil.
Ilus suvine päev oli ja meil käis allkorrusel remont. Mu poeg tassis meist kogu aeg mingeid prusse mööda ja viimaks istus meie juurde ja küsis naabrimehelt, kas ta on mingi uue ansambli fänn, et tal oleks plaat pakkuda. Naabrimees hakkas naerma ja ütles, et viimasel ajal küsivad kõik temalt, kas ta on sellise ansambli fänn. Plaat jäi pojal andmata.
Mina pidin bussi peale kiirustama. Number viie peale. Läksin kellegagi koos ja me lobisesime terve tee. Jutt jäi katki poolelt sõnalt, sest niipea kui peatusse jõudsime, nägin vajaliku numbriga bussi tulemas. Miskipärast sõitis buss peatusest natuke mööda ja peatus alles seal, kus sõidutee ja kõnnitee vahel on piirded. Mõtlesin algul üle piirde ronida, kuid kontsadega on seda ebamugav teha. Läksin siis ringiga piirdeotsast. Kartsin, et buss ei ootagi mind, kuid ta ootas siiski. Mu poeg oli ka bussis, oli juba mitu peatust varem peale tulnud.
Ja nii ma hommikusse sõitsingi.