Ta käib mu hea sõbraga väljas...

Ega selles midagi halba ei ole, las käib.
Esimesel korral ütlesin ju ise sõbrale: mine, ta vajab kedagi. Tookord kutsus sõber mu kaasa ja me läksime kahekesi.
Nüüd pole mind enam kaasa vaja.
Ja esimest korda elus küsin ma endalt tõsimeeli: kas ta teeb seda meelega?
Kunagi kui ta mind ootamatult välja kutsuma hakkas, olin sõber tema kallimaga. Ma ei teadnud sellest midagi paha karta, kuni...
See, keda olin armastusega ja siiralt oma sõbraks pidanud ei taha mind enam eluotsani kohata. Nojah, mis parata. Polnud minulgi tookord nii palju külma kõhtu, et öelda: saa ise oma vastuoluliste tunnetega hakkama, mina pole neid sulle tekitanud.
Nüüd siis pole mind enam olemas. Või siis olen olemas vahel harva ja näpuotsaga... nii umbes paar korda aastas. Kas ta ootab, et ma oma sõbraga tülli läheksin? See alateadlik "oooo, naised lähevad minu pärast kaklema!"?
Kas ma olen kaotamas veel üht inimest, kellele vahel pihtida, kui see kõik minusse enam ära ei mahu? Juba tajun temas ettevaatlikkust - kõike ei saa minule enam öelda. Või on see ainult minu enda luul?
Ma loodan, et seekord ei lähe nii. Ma loodan, et tema on targem, suuremeelsem, heam...
Ja ehk olen ma ise ka millegi võrra praeguseks targem.
Kas ikka olen?