Sõprusest mehe ja naise vahel

Sattusin eile lugema Katri Raigi artiklit, kus ta nendib, et tal on palju sõpru meeste hulgas ja kirjeldab, miks mees on hea sõber.
Paljudes asjades olen temaga ühte meelt. Mida aeg edasi, seda enam hindan ka mina meeste sirgjoonelisust, solidaarsust, ausust, abivalmidust, suuremeelsust jne. Kuid samasuguseid omadusi hindan ma ka naiste juures ja tuleb tunnistada, et selliste omadustega naisi olen õnneks kohanud oma elus palju. Ei ole kõik naised kavaldavad, kadedad, klatsihimulised jne., nagu arvama kiputakse.
Küll aga peatusin ja jäin mõttesse, kui Katri Raik tunnistas, et meestest sõbrad on armukadedad. Kas selles ongi point, mis mind sõpruses ettevaatlikuks teeb? Sest kas sel juhul on tegu üldse sõprusega või on tegu hoopis austajaga? Olen kuulnud väidet, et mees sõbrustab ainult sellise naisega, kes on tema jaoks seksuaalselt veetlev. Siin on vist veelahe meeste ja naiste sõpruse vahel. Mina naisena oman ka selliseid meessoost sõpru, kelle puhul mulle pole kordagi pähe turgatanud märgata, kas või kui veetlev mees seksuaalselt on. Ta hingeomadused ja käitumine on need, mis kas meeldivad või ei meeldi ja määravad, kas meist saavad sõbrad või mitte. Seksuaalsusega on seal väga vähe pistmist (kui üldse).
Juhul kui meeste alateadvus reageerib naise seksuaalsele veetlusele, tekib oht, et ühel hetkel saab sõbrasuhtest midagi palju enamat. Võib ju arvata, et see on imeilus, sest armastus sisaldab sõprust niiehknii ja midagi ideaalsemat on raske tahta. Aga kui sõpruse piirist üle astutakse, saab reeglina sõprus otsa. Varem ei teadnud ma, miks. Nüüd tean. Kui selle põhjuse viimaks sõnastada oskan ja suudan, siis kirjutan ka sellest.
Seni mõtlen edasi.